Täna oli viimane tööpäev Haljalas pea 50 aastat perearstina töötanud Koidu Saamotil. Haljala valla poolt andis tänusõnad hindamatu panuse eest Haljala valla elanike tervisesse üle vallavolikogu esimees Veiko Veiert.

Koidu Saamotit võib kindlasti nimetada legendaarseks perearstiks, kellel selja taga pea 50 aastane karjäär, tema perearstikeskusele on korduvalt omistatud Eesti Perearstide Seltsi poolt A-kategooria praksise tähis ning lisaks kõigele on ta olnud ka aktiivne kohaliku elu arengusse panustamisel.

Koidu on öelnud, et on mantlipärijat endale otsinud kaheksa aastat ning ta ei soovinud enne pensionile jääda, kui uus arst on kindlalt tulemas. Uuest aastat võtab tema nimistu üle perearst Merilin Kütt, kes viimased kuud Koidu kõrval töötanud, et nimistu üleminek sujuvalt läheks.

Täname südamest perearst Koidu Saamotit pikaaegse töö eest ja soovime talle kõike paremat edaspidiseks!

 

Loe valla oktoobrikuu vallalehes ilmunud perearst Saamoti kirjutatud artiklit „Viimased gladioolid":

 

Viimased gladioolid

Kui Koidu Haljala ambulatooriumisse esimest päeva tööle tuli, olid uksed veel suletud. Rakvere turult ostetud punased gladioolid peos, küps augustikuu päike palgeid paitamas, nii ootasin, ootasin... kuni oodatav lõpuks tuli öeldes tervituse asemel: "Oi, lilled! Mina oleksin pidanud need tooma!" Selleks päevaks oli Haljala arstita olnud 3 aastat, peale dr. Maie Einbergi asumist uuele töökohale.

Töö algas nagu kiirrongis, ainult vahepeatusi polnud ja "vaguneid" lisandus sõidul juurde: neljast vastuvõtutunnist sai viis, kuus ja seitsegi. Tuldi  tõsise murega, uut arsti vaatama ja "katsuma". Tööaja mõiste oli esimesest päevast olematu. Elasin perega 12 aastat Haljala Ambulatooriumi teisel korrusel, kiirabi, EMO ja teised tänapäevased  hüved olid unistuste maailmas, töövahendid kesised, maja polnud ammu remonti näinud ja hiiri ning rotte kartva inimesena juhtus sedagi, et vastuvõtu ajal neid nähes või kuuldes tooli, laua või kušeti peale hüppasin.

Alates 30-ndast tööaastast olen igal 1. augustil gladioolidega ambulatooriumi ees istunud, et meenutada olnut ja tänast. Viimased 1. augusti  gladioolid tõid mulle lapsed ja lapselapsed.

1. august 2021 a. oli minu viimane augustikuu tööpäev registreeritud arstina Haljalas. 1. jaanuar 2022 a. võtab minu nimistu üle sel aastal perearsti residentuuri lõpetanud perearst Merilin Kütt, keda osa minu patsiente juba teavad, sest ta oli minu asendaja dets. 2020 – veebr. 2021. Sellesse aega jäävad läbirääkimised vallavolikogu esimehe Vello Väinsaluga ja vallavanema Ivar Lillebergiga - sõbralikus vestluses sõlmiti kokkulepete kondikava noore tohtriga. Praegu dr. Kütt juba töötab, et nimistuga iseseisvalt töölehakkamine 1. jaanuaril 2022 sujuv oleks.

Minu otsingud endale mantlipärija leidmiseks kestsid 8 aastat, ei tahtnud enne pensionile jääda, kui uus tohter kindlalt tulemas. Sellesse perioodi jäi väga raskeid aegu - puudus vastastikune mõistmine kohaliku vallavalitsuse ja perearsti vahel. Tänan praegust vallavalitsust ja volikogu komisjone toetuse eest. Tänan meeldiva koostöö eest ka endist vallavanemat Jüri Sikkutit, kes praegu pensionil olles on meid, Haljala meedikuid, samuti toetanud. Moraalne toetus on olnud hindamatu.

Läbi aegade (töölepingu lõpetamise ajaks on möödunud 49 a. 6 kuud ) on mul olnud tublid töötajad. On olnud neidki, kes seadnud oma päevaplaani patsiendi järgi. Perearsti kvaliteedisüsteemis oleme viimased 3 aastat saavutanud kõrgeima ehk „A" taseme tänu tänastele pühendunud pereõdedele Sirje Pajustele (töötanud koos minuga 36 aastat) ja Ellis Kalametsale (kes liitus meiega seoses oma perearsti pensionile jäämisega ). Heaks majahaldjaks on pensionipõlve pidav Vilve Martinson. Üksmeelsus ja usaldusväärsus on nii isiklikus asjas nagu seda on inimese tervis eriti olulised, mistahes nõrk lüli võib nullida teiste hea töö.

Tänan südamest kõiki endisi pikaajalisi kaasteelisi: Mare Randoja, Malle Metsa, Meeta Jõed, Valve Sootagat, Vaike Jurtomi, Evi Kungla – Zamanovat, Linda Kiuri ja Meida Felsi. Päikest teile nii maises kui ka inglite maailmas!

Minu elutalve esimene aasta on alanud. Mõtteis jään ikka oma lähedaseks saanud patsientidega. Inimese suurim rikkus on tervis. Hoidke ja armastage end ja oma lähedasi! Lähen teele kasutades Marek Sadama luuleridu väikeste endapoolsete täiendustega:

Ma mäletan, kui siia tuppa tulin,

Hing voolis pisaraid ja oli väga valus.

Ei jää ma siia, mõtlesin, kuni...

Mind märkas Hugo Lassur...

Ja tasa valu kadus siis.

Tean kõiki, kes armastanud, haiget teinud, vihanud,

andestanud, lahkunud....

Nüüd vaatan pealt, ei iial anna alla.

Nii nagu eluski, sest mul on elu veel...

 

Hellade meenutustega

jaoskonnaarst, perearst ainult Haljalas alates 1.aug.1972 a.  

Koidu Saamot