Mida vastata õpilase küsimustele: „Kes viskab metsa alla kotitäie kasutatud mähkmeid? Kes teibib kaseoksa külge kinni klaaspudeli, mis tõenäoliselt oli mõeldud kasemahla kogumiseks, aga sügiseni sinna unustatud? Kes loobivad maha oma suitsukonid?" Eks ikka inimesed. Aga mis põhjusel ometi?

Otsustasime kooliga ka sel aastal osa võtta maailmakoristuspäevast, mis tänavu keskendus eelkõige väikeprügile, mida esmapilgul ei märkagi: suitsukonid, pudelikorgid, plastiktükid, kommipaberid, klaasikillud jmt. Meie meeskonnas oli kokku 53 inimest: 46 õpilast ja 7 õpetajat, kes päeva jooksul käisid Võsul erinevates kohtades prügi kokku korjamas.

16. septembri lõuna paiku koristama minnes tundus, et Võsu on täitsa puhas: üks kommipaber siin, teine seal, mõni suitsuots ka sekka. Tegelikult ei olnud keegi valmis selleks, millega me kolme tunni pärast silmitsi seisime: mitu kilekotitäit prügi, millest suure osa moodustasid suitsukonid. Kokku korjasime 8 liitrit konisid, see teeb 16 pooleliitrist purgitäit. Ühte purki mahub 250 koni – kokku siis umbes 4000. Noppisime keskmise kiirusega 22 suitsuotsa minutis. See kogus jahmatas. Ainuüksi napilt kilomeetrisel teekonnal koolist poeni võis ühel teepoolel käies üles lugeda 139 sigaretijuppi. Kinnitust sai tõsiasi:  maailma kõige suuremaks prügiprobleemiks ei peeta enam plastkõrsi – selleks on hoopis suitsukonid.

See on kuiv statistika. Ükski sõna ei suuda anda edasi neid emotsioone, mis meid prügi korjates valdasid. Kõige rohkem küsisid lapsed, miks inimesed viskavad maha konisid. Mittesuitsetajana ei osanud ma sellele küsimusele vastata. Mugavusest? Teadmatusest? Ükskõiksusest? Tõenäoliselt ei oska sellele vastata ka suitsetajad. Tunduks nagu sisseharjunud liigutus: ebavajalik sigaretiosa nips! suure kaarega üle õla. Võib ju mõelda, mis see üks koni ikka teeb, aga – võib mürgitada näiteks kuni 1000 liitrit vett. Sigaretid sisaldavad vähemalt 4000 kemikaali, neist umbes 50 on kantserogeensed. Ühest suitsuotsast leostuvad mürgised ained on kaladele surmavad. Need faktid on pärit maailmakoristuse veebilehelt. 4000 koni seega... Ja need 4000 olid tõenäoliselt väike osa sellest, mis veel maha jäid kohtadesse, kuhu me Võsul ei jõudnud.

Kõige lihtsam on teha nägu, et kui me prügi ei näe, pole seda olemas. Ei saa öelda, et Võsul oleks vähe prügikaste. Ei saa ka öelda, et prügikoristamine oli mõttetu, sest vähemalt mõneks ajaks on meil puhtam keskkond. Me ei tegelenud prügikorjamise ajal põhjuse, vaid likvideerisime tagajärgi. Siin on mõttekoht kõigile – mida me kogukonnana saaksime teha selleks, et olla sammu võrra ees reostajatest? Kõigepealt võtkem julgus märgata ja kohe reageerida. Ma ei tea, kuidas suitsetajale mõjuks see, kui tema maha visatud koni otse tema nina all lähimasse prügikasti visataks? Või metsa alla prügi maha pannud inimesele prügikott ukse taha tagasi viidaks?

Kõik algab meist endist – missuguses keskkonnas tahame elada. Õpilaste reaktsioone jälgides jäi mulje, et aktsioonis osalenud ei loobi kergekäeliselt prügi maha, vaid väärtustavad järjest enam puhtamat ümbruskonda, mis on meie elu- ja õppekeskkonnaks. Loodetavasti korjab nii mõnigi meist edaspidi ilma käskimata üles kommipaberi või pudelikorgi, mis siis, et selle viskas maha keegi teine.

Võsu kooli koristusmeeskonna nimel Katrin Vaheoja