Tähistame juba teist aastat meie riigi sünnilooga seotud murdehetkede ümmargusi juubeleid. Enamik nendest tähtsündmustest, olgu Eesti Vabariigi väljakuulutamine, Vabadussõja käik või Tartu rahu, on hästi tuntud. Siiski mahub noisse tormilistesse aastatesse – 1917-1920 –  kogu maa ja rahva saatust määranud ajaloopööranguid, mille tähendus vajaks märksa enamat teadvustamist. Üks niisugustest on 10. oktoobril 1919 Eesti Asutava Kogu poolt vastu võetud maaseadus ning sellele järgnenud 1920. aastate Eesti Vabariigi maareform – protsess, millega jõudis lõpule ajaloolise ebaõigluse kõrvaldamine ning eestlaste peremeheõiguste taastamine oma kodumaal.

Selja sirutamine, nagu teame, oli alanud sajand varem – pärisorjuse kaotamisega Eestimaal 1816 ja Liivimaal 1819 –, jätkunud talude päriseksostmisega XIX sajandi II poolel, sellele järgnenud poliitilise ärkamisega sajandivahetusel, ning kulmineerunud mõistagi omariikluse sünniga. Ometi oli Eesti riigi sünnihetkeks tervelt 58 % siinsest maast endiselt mõisate (neid oli 1149) omanduses; 51 000 põlistalule jäi seega vaid 42 %. Maaküsimusest kujuneski 1919.a. kevadel valitud Asutava Kogu peamine vaidlusobjekt. Oli erakondi, kes pooldasid mõisnikele piiratud maaomandi allesjätmist, oli neid, kes olid valmis rahalist hüvitist maksma; siiski sai pärast ägedaid debatte teoks kõige radikaalsem reformikava: riigistada eranditult kõik eraomandis olevad mõisad  ilma mingi kompensatsioonita. Võimalik, et toonased seadusandjad oleksid näidanud siinse baltisaksa vähemuse suhtes üles suuremat mõistmist, kui polnuks samal suvel lahvatanud Landeswehri sõda, mis ei otsustanud mitte üksnes maareformi käiku, vaid vajutas oma pitseri eestlaste ja baltisakslaste suhetele kuni viimaste lahkumiseni 1939.a. sõjasügisel.

Vastu võetud maaseadus täitis tegelikult mitu eesmärki. Esiteks lunastas noor Eesti riik sellega lubaduse, mille ta oli andnud juba Vabadussõja algupäevil 1918.a. detsembris: iga rahvaväega liitunu saab sõja lõppedes riigilt maad. Just selles lootuses olid kogunenud tuhanded eesti mehed püsside alla, võitlemaks niihästi oma talu kui Eesti vabaduse eest, ja tuleb öelda, et antud lubaduse täitis Eesti Vabariik auga, kindlustades sellega oma legitiimsuse. Esimeses järjekorras said riigistatud mõistate arvelt maad Vabadussõjas osalenud, samuti hukkunud sõdurite omaksed. Võib vaid ette kujutada, millega oleks vastne riik riskinud, kui oleks teatanud oma elu mängu pannud rindemeestele pärast sõda, et maad siiski ei saa…

Teiseks lahendas maareform karjuva maapuuduse Eesti ühiskonnas – oma maatüki said tuhanded vaesuses virelevad maatamehed, senised mõisamoonakad ja vabadikud. Pole tarvidust lisada, et unistus oma maast, igatsus omaenda talukoha järele  oli saatnud terveid põlvkondi. Ühtlasi tähendas see kaua kestnud ja riigi tulevast sisemist julgeolekut ohustada võivate sotsiaalsete pingete mahavõtmist. Eesti riigi rajajad mõistsid hästi, et selle riigi lojaalseks toeks saab olla vaid iseseisvate maaomanike kiht – talupidajad, kes on huvitatud riigi stabiilsusest ja heast käekäigust. Nüüd tuli see kiht luua.

Ja kolmandaks – ehkki siinmail sajandeid peremehetsenud baltisaksa aadel oli kaotanud oma vahetu poliitilise võimu ja seisusliku staatuse, säilis nende majanduslik ning sedamööda kaudne poliitiline mõju just tänu mõisatele. Oli aeg see selgroog murda. Lõppeks oli eesti rahva seisukohast tegemist ei muuga kui õigluse jaluleseadmisega: maa kuulugu nendele, kes seda tegelikult harivad ning kelle esivanematelt see sajandite jooksul röövitud oli. Isegi kui 100 aasta eest toimunud sündmusi on võimalik tõlgendada püha omandiõiguse räige rikkumisena, küsigem: millal, kuidas ja mis asjaoludel see omandiõigus alguse sai?

Kuidas kajastus toonane maareform meie kodukohas, tänase Haljala valla alal?

Võib öelda, et põhijoontes oli mõisamaade võõrandamine 1923. aastaks lõpule jõudnud, maa oli jagatud talurahvale kindla järjekorra alusel. Senistele mõisaväljadele, mõisasüdamete ümbrusse tekkisid terved uued külad, mida nimetati asundusteks, ja mis muutsid kogu meie maastikupilti. Asunikutalud rajati kõikjale, kus kunagi olid laiunud mõisapõllud – Vanamõisa, Kavastusse, Idaverre, Varangule, Sagadisse, Vihulasse, Palmsesse ja mujale. Sageli paiknesid need uusasundused kõrvuti n-ö vanaküladega, tihti ka sama nimega, kuni lõpuks aastakümneid hiljem, 1977.a. asulareformi käigus liideti. Nii moodustub paljude praeguste Haljala valla külade tuumik just tollastest asundustest ja nendega liidetud väikeküladest.

Muidugi tuli maa saanud asunikuperel oma majapidamine alles luua – ehitada taluhooned, muretseda inventar, loomad ja viljaseeme. Riik aitas laenuga, abiks oli ühistegevus. Ja ehkki mitte igast asunikutalust ei saanud jätkusuutlikku majandusüksust – nii nagu iga vapper sõjamees polnud loodud põllumeheks –, võivad sajad tänased Haljala valla talukohad oma alguseks lugeda just 1920. aastaid.

Mis sai aga siitkandi mõisasüdametest ning -hoonetest? Nende, nagu ka nende seniste omanike käsi käis erinevalt. Üheks võimaluseks oli paigutada endisse härrastemajja kohalik algkool – nii tehti näiteks Kavastus (kool tegutses mõisahoones 1921-1968) ja Sagadis (1929-1974). Aaspere mõis läks Eesti Punase Risti omandusse, kes rajas siia lastekodu (tegutses 1921-1977). Palmse mõisa omandas aastal 1923 Kaitseliit, kasutades seda oma puhkekoduna ja suvelaagrite korraldamiseks. Metsiku mõisasüdame sai endale Vabadussõjas osalenud taluperemees  Johannes Leinsküll, Loobu mõis jagati riigimetskonna ja kohaliku asunikupere vahel. Oli ka mõisaid, mis jäeti nende endiste omanikke kätte – näiteks Vanamõisa, mille valdaja Hans von Brevern pidas oma 300 ha suurust majapidamist (sealhulgas piirituse- ja piimapulbri vabrikut) kuni 1939. aastani, või Essu, kus Julie von Ungern-Sternberg oli kohaliku kartuliühingu eestvedajaid. Vihula mõisasüdant majandas edasi Sergei von Schubert, samuti lubati pidada 48 ha maad endisel Sagadi parunil Ernst von Fockil. Siiski oli neil puhkudel tegemist erandiga, mille juures arvestati iga konkreetse mõisniku võimalikke teeneid ja lojaalsust Eesti riigile. Ja kui ka seesugused jäänukmõisad (Restgut) väga piiratud maaomandiga siin-seal edasi tegutsesid, ei määranud nad enam Eesti maaelu ega põllumajandusliku tootmise iseloomu. Mõisate aeg oli jäädavalt läbi saanud.

Samas oli maareformi näol tegemist alles esimesega kolmest suurest murrangust XX sajandi Eesti maaelus ja põllumajanduses. Kolmkümmend aastat hiljem (pärast 1949.a. märtsiküüditamist) alanud massiline kolhooside loomine paiskas pea peale kõik seniloodu, omakorda nelikümmend aastat hiljem vastu võetud Eesti NSV taluseadus (1989.a. detsembris) pani aluse talumajanduse taastamisele. See aga on juba omaette lugu.  

 

Fotol:   Kavastu mõisa puidust häärberis tegutses kuni sulgemiseni 1968.a.  algkool. 1971.a. suvel langes maja tuleroaks.