Kohalik omavalitsus surmasid ei registreeri. Seda tehakse ainult erandjuhtudel maakonnakeskuse kohalikus omavalitsuses (Lääne-Virumaal on selleks Rakvere Linnavalitsus). Surm tuvastatakse ja fikseeritakse üldjuhul tervishoiuteenuse osutajate poolt ja andmed kantakse automaatselt rahvastikuregistrisse ning selle kohta väljastatakse ka surmatõend. Vastava tõendi saamise järgselt saab teostada toiminguid, mis puudutavad matuseid ja pärimist.
Surnult sündinud lapse surma rahvastikuregistris ei registreerita ega väljastata ka surmatõendit. Surma tõendab ja matmist võimaldab surnult sündinud lapse puhul arstlik surmateatis.
Järgnevalt mõned näited olukordade lahendamiseks:
- Kui soovite esmast surmatõendit ja surnu staatus on rahvastikuregistris „elus", tuleb suunduda maakonnakeskuse kohalikku omavalitsusse surma registreerima ja tõendit saama. Haljala valla elanikud saavad pöörduda Rakvere Linnavalitusse.
- Kui soovite esmast surmatõendit ja surnu staatus on rahvastikuregistris „surnud", tuleb pöörduda arsti poole surmatõendit saama.
- Kui soovite korduvat surmatõendit, tuleb suunduda maakonnakeskuse kohalikku omavalitsusse tõendit saama.
Mida teha lähedase kaotuse korral
Surma registreerimiseks pöörduda tervishoiuteenuse osutaja poole, kelleks on haigla, kus isik suri või perearst kui isik suri kodus.
Arst, kes surma tuvastab, kannab surmafakti andmed automaatselt rahvastikuregistrisse ning väljastab lähedasele ka matmiseks vajaliku surmatõendi (v.a. kiirabi poolt tuvastatud surma korral- siis väljastab surmatõendi kas perearst või muu meditsiiniasutus).
Meditsiiniasutus edastab surma andmed otse rahvastikuregistrisse ning surm registreeritakse automaatselt ja kohalik omavalitsus alates 1. juulist 2019 surma ei registreeri.
Eesti perekonnaseisuasutus (sh maakonnakeskuse KOV) registreerib surma erandjuhtudel:
- isik sureb Eestis ja surm ei ole registreeritud;
- välisriigis surnud isiku viimane elukoht oli Eestis või;
- välisriigis surnud isikul oli Eesti kodakondsus ja surm ei ole juba registreeritud välismaal.
Perekonnaseisuasutuses surma registreerimiseks esitab seitsme päeva jooksul isiku surmapäevast või surnud isiku leidmise päevast arvates perekonnaseisuasutusele avalduse surnu abikaasa, sugulane, hõimlane, tervishoiuteenust osutava asutuse juht, politseiametnik või muu isik, kellel on andmeid isiku surma kohta.
Perekonnaseisuasutus registreerib surma kolme tööpäeva jooksul sellekohase avalduse saamisest arvates.
Esmase surmatõendi väljastab surma registreerinud asutus, milleks on tervishoiuteenuse osutaja (haigla või perearst) või eelpool nimetatud erijuhtudel perekonnaseisuasutus. Surnult sündinud lapse surma tõendab surmateatis ja surmatõendit ei väljastata.
Surmatõendi esmakordne väljastamine on riigilõivuvaba. Korduva surmatõendi väljastab maakonnakeskuse kohalikku omavalitsus ja tõendi väljastamise eest tuleb tasuda riigilõivu 10 eurot. Elektroonilise tõendi väljastamise eest tuleb tasuda riigilõivu 5 eurot.
Kui surma registreerimisel ilmneb, et surnule kuulus alaealise lapse ainuhooldusõigus või surnu oli piiratud teovõimega isiku eestkostja, teavitab rahvastikuregistri vastutav töötleja rahvastikuregistri vahendusel surmast lapse või eestkostetava elukohajärgset valla- või linnavalitsust.
Haljala vallas makstakse matusetoetust rahvastikuregistrisse Haljala valla elanikuna kantud isiku surma korral matuse korraldajale.
- Matusetoetuse suurus on 300 eurot.
- Matusetoetust makstakse taotleja poolt esitatud vormikohase avalduse alusel.
Lähedaste surm on raske sündmus, mis võib leinajas tekitada ajutist peataolekut ja abitust. Enim vajavad inimesed tuge ja abi, kuidas käituda. Leinajal endal tuleb muretseda surmatõend ja valmis vaadata hauaplats, ülejäänu eest kannab soovi korral hoolt juba matusebüroo.
Matta ei tohi enne, kui surm on registreeritud ehk matmine toimub surmatõendi (mitte arstliku surmateatise) alusel. Surnult sündinu maetakse arstliku surmateatise alusel.
Inimese viimasele teekonnale saatmine võib toimuda mitmel erineval moel. Sõltuvalt inimese tõekspidamistest ja lähtudes kadunu soovidest võib valida kahe põhilise matmisviisi vahel:
- kirstumatus
- urnimatus.
Matused jagunevad kaheks: usutavadekohased ja ilmalikud matused. Usutavadekohane matusetalitus võib toimuda näiteks pühakojas, kabelis või haual. Sama kehtib ka tuhastamismatuse puhul. Ilmalike matuste erinevus usutavadekohasest seisneb vaid selles, et matusetalitust ei vii läbi vaimulik.
Viimati uuendatud 27.06.2025
